Päästev karjatus
90-te lõpus töötasin ühes ehitusmaterjale müüvas firmas. Kontor asus kaarhalli spetsiaalselt selleks ehitatud teisel korrusel. Mis seal suvel toimus, võite ette kujutada, aga sellest ei tule hetkel jutt. Niipalju veel taustakse, et tollal ei lukustatud kontori uksi nagu tänapäeval, kus vaid kaardi või kiibi või koodiga ligi saab. Ei, uks oli lukust lahti ja igaüks võis sisse astuda. Lisaks pikk hämar koridor, akendeta kabinetid ja muu taoline. Kuskil koridori keskel oli pisike kabinet, kus asus peakassa. Sinna toodi igal õhtul poodidest sularaha, see pandi šeifi ja viidi siis mingi aja tagant turvaliselt panka. Keegi tähelepanelik töötaja jagas sellist infot oma sõpradega, kellel tekkis idee see raha endale saada. Mõeldud-tehtud, ühel ilusal päeval sisenesid kaks meest kontorisse ja suundusid otsejoones peakassa kabineti, võtsid kotist kärbiku, suunasid selle peakassa-tüdrukule ja käskisid šeifi lahti teha. Aga tegu oli amatööridega, kes ei olnud teinud peakassa-tüdruku taustauuringut