Sea kättemaks

Vana-aasta õhtul tahaks ikka perega koos olla. Eks siis marssisin minagi Tartu bussijaama, et Võrru suunduda ja uus aasta ema ja isa juures vastu võtta.

Olgu öeldud, et tollal võis bussis püsti seista ja bussid võeti ikka maksimaalselt täis. Seega seisin ma bussijuhi kõrval ja vähemalt oli vaade hea, kuivõrd muidugi sellist vaadet nautida saab.

Pool teed oli umbes läbitud, buss liikus täispurjedes Võru poole, kui äkki ilmus võsast bussi ette must küngas. Metssiga otsustas teed ületada, aga see polnud just ta elu parim otsus. Igatahes bussi ja sea teed ristusid, käis mingi mütakas ja bussijuht pidurdas ning jättis bussi seisma. Muidugi oli siga kadunud, isegi, kui ta paugu hetkel veel ellu jäi, siis ei usu, et see kaua kestis.

Egas midagi, jätkasime teed ja buss tegi oma ainukese ametliku peatuse Kanepis. Päris palju rahvast lahkus bussist ja ma sain istuma. Olin just mõnusasti istmesse potsatanud, kui käis ilge pauk ja buss kukkus allapoole. See oli sea kättemaks: mingi voolik oli lahti tulnud ja õhkamordis surve kaotanud. 

Bussijuht, nahkvestis ja valges särgis, otsis välja mingi teki ja ronis bussi alla. Meeldetuletuseks, see oli vana-aasta õhtu, seega ei saanud väga soe olla. Igatahes mingi aeg hiljem ronis ta rooli ja sõit jätkus, esialgu aeglaselt, jõudu kogudes, viimased kümme kilomeetrit läksid juba enamvähem.

No igatahes Võrru jõudes oli isa minema läind ja seitse kilomeetrit Väimelast. Kuidas ma sinna sain, see on ajaloo annaalidesse kadunud, küllap ma helistasin või siis astusin jala teele. Kuradi siga, ma ütlen.