Kuldid ja munad

Aga algas kõik ju nii kenasti. „Vaja on 3 poissi ohvitseride linnakuse, üks töö on vaja ära teha“. Miks mina üks kolmest sattusin olema, teab vaid tuul, aga igathes istusime „66“ kasti ja sõitsime linnakusse. 

Päike paistis ja taevas oli, kui tsiteerida klassikuid, sinine nagu potipõhi. Linnak oli kümmekond kilomeetrit väeosast, seega õige pea sõitsime väravast sisse ja kuskil tänavate vahel sõitsime mingi aeg, igatahes mingi hetk jäime seisma, hüppasime kastist välja ja...

Süda aimas halba, kui lõhn ja ehitise välimus reetsid, et oleme sattunud sigalasse. Ligi astus üks nooremapoolne naisterahvas ja teatas: „Me peame kolm kulti lihakombinaati vedama, aga esmalt tuleb neil munad eemaldada. Olge mureta, teie ei pea seda tegema, mina teen, teie peate lihtsalt neid paigal hoidma“.

Liikusime siis mingisse aedikusse, mis oli sigalast väljaspool ja mul on kuri kahtlus, et just antud tegevuse jaoks see ehitis sinna rajatud oligi. Avanes mingi luuk ja sellest tuli esimene kult. See vaatas meid kahtustavalt ja otsustas, et tema seda tantsu kaasa ei tantsi, paraku oli luuk tal seljataga juna kinni ja siin me siis olime, kahesajakilone jurakas, meie, kolm sõdurit ja naine skalpelliga. Viimane andis meile mingid rihmad ja teatas, et me peame selle pudulojuse kinni püüdma, selili keerama ja paigal hoidma.

Kuldi arvates polnud see aga mitte sugugi hea plaan ja tal polnud mingit soovi munadest loobuda. Aga töö vajas tegemist ja nii me siis asusime püüde ja hoidetöödele. Aga nagu öeldud, kult ei arvanud sellest midagi head ja kogu oma tegevusega tegi meile selgeks, et lihtsalt ta end kätte ei anna.

Igatahes kulus poolteist tundi, enne, kui sell lõplikult ära väsis, pikali sai ja piisavalt kinni hoitud, et operatsioon alata võis. See ei võtnud kaua, õppind naised ja teravad riistad. Kui op tehtud, saadeti kohivend oma aedikusse tagasi ja järgmine poiss astus püünele. Seekord saime tunniga hakkama.

Ei tasu vist märkida, aga olime omandanud teatud vilumuse ja kolmas sell sai poole tunniga kombinaadikõlbulikuks.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Sea kättemaks

Vana-aasta õhtul tahaks ikka perega koos olla. Eks siis marssisin minagi Tartu bussijaama, et Võrru suunduda ja uus aasta ema ja isa juures vastu võtta. Olgu öeldud, et tollal võis bussis püsti seista ja bussid võeti ikka maksimaalselt täis. Seega seisin ma bussijuhi kõrval ja vähemalt oli vaade hea, kuivõrd muidugi sellist vaadet nautida saab. Pool teed oli umbes läbitud, buss liikus täispurjedes Võru poole, kui äkki ilmus võsast bussi ette must küngas. Metssiga otsustas teed ületada, aga see polnud just ta elu parim otsus. Igatahes bussi ja sea teed ristusid, käis mingi mütakas ja bussijuht pidurdas ning jättis bussi seisma. Muidugi oli siga kadunud, isegi, kui ta paugu hetkel veel ellu jäi, siis ei usu, et see kaua kestis. Egas midagi, jätkasime teed ja buss tegi oma ainukese ametliku peatuse Kanepis. Päris palju rahvast lahkus bussist ja ma sain istuma. Olin just mõnusasti istmesse potsatanud, kui käis ilge pauk ja buss kukkus allapoole. See oli sea kättemaks: mingi voolik oli laht...
Lisateave

Võitmatu känd

Igatahes teatati, et Põhja-Korea kaitseminister sõidab meie väeosast mööda, seega peame veidi korrastustöid tegema. Esimene ülesanne: katta tee ääres olev masuudine soo liivaga. Täitjateks oli terve väeosa, umbes 1000 sõdurit. Kõik see mees suundus soo juurde, labidad käed ja hakkasime siis sood liivaga katma. Peale tunniajast müttamist oli kaetud... eee... umbes 0 protsenti soo pinnast. Seepeale ajas mingi prappor kuskilt buldooseri välja ja järgmise tunni ajaga kattis selle soo liivaga. Teine ülesanne: keset sood teisel pool teed oli känd. Korralik selline. Meie üksusele anti käsk see välja kaevata. Peale paaritunnist müttamist ei õnnestus kännu alla auk saada, aga see oli ka kõik. Teine prappor tuli, kratsis kukalt, käis ära ja tõi kasti lõhkeainega. Pandi see siis paika, me läksime ohutusse kaugusesse ja põmaki. Läksime siis kaema, känd oli alles, auk oli lihtsalt suurem kännu all. Pandi siis teine laeng, põmm, ja kännust lahkus umbes kümme protsenti. Löödi käega ja känd kaeti värs...
Lisateave

Päästev karjatus

90-te lõpus töötasin ühes ehitusmaterjale müüvas firmas. Kontor asus kaarhalli spetsiaalselt selleks ehitatud teisel korrusel. Mis seal suvel toimus, võite ette kujutada, aga sellest ei tule hetkel jutt. Niipalju veel taustakse, et tollal ei lukustatud kontori uksi nagu tänapäeval, kus vaid kaardi või kiibi või koodiga ligi saab. Ei, uks oli lukust lahti ja igaüks võis sisse astuda. Lisaks pikk hämar koridor, akendeta kabinetid ja muu taoline.  Kuskil koridori keskel oli pisike kabinet, kus asus peakassa. Sinna toodi igal õhtul poodidest sularaha, see pandi šeifi ja viidi siis mingi aja tagant turvaliselt panka. Keegi tähelepanelik töötaja jagas sellist infot oma sõpradega, kellel tekkis idee see raha endale saada. Mõeldud-tehtud, ühel ilusal päeval sisenesid kaks meest kontorisse ja suundusid otsejoones peakassa kabineti, võtsid kotist kärbiku, suunasid selle peakassa-tüdrukule ja käskisid šeifi lahti teha. Aga tegu oli amatööridega, kes ei olnud teinud peakassa-tüdruku taustauuri...
Lisateave