Päästev karjatus

90-te lõpus töötasin ühes ehitusmaterjale müüvas firmas. Kontor asus kaarhalli spetsiaalselt selleks ehitatud teisel korrusel. Mis seal suvel toimus, võite ette kujutada, aga sellest ei tule hetkel jutt.

Niipalju veel taustakse, et tollal ei lukustatud kontori uksi nagu tänapäeval, kus vaid kaardi või kiibi või koodiga ligi saab. Ei, uks oli lukust lahti ja igaüks võis sisse astuda. Lisaks pikk hämar koridor, akendeta kabinetid ja muu taoline. 

Kuskil koridori keskel oli pisike kabinet, kus asus peakassa. Sinna toodi igal õhtul poodidest sularaha, see pandi šeifi ja viidi siis mingi aja tagant turvaliselt panka. Keegi tähelepanelik töötaja jagas sellist infot oma sõpradega, kellel tekkis idee see raha endale saada.

Mõeldud-tehtud, ühel ilusal päeval sisenesid kaks meest kontorisse ja suundusid otsejoones peakassa kabineti, võtsid kotist kärbiku, suunasid selle peakassa-tüdrukule ja käskisid šeifi lahti teha.

Aga tegu oli amatööridega, kes ei olnud teinud peakassa-tüdruku taustauuringut ja ei teadnud, et tal on erakordselt võimekas kõri, mis lasi selle peale välja tõelise sireeni. Paar kabineti edasi kuulsin ka mina seda, aga ei osanud selle infoga midagi peale hakata. Küll aga said röövlid aru, et asi on täbar ja tormasid minema. Seega seekord see karjatus päästis suure hulga raha. 

Järgnes peakassa turgutamine, röövlite tagaajamine ja muu taoline. Röövleid kohe kätte ei saadud, aga päev-paar hiljem proovisid nad midagi taolist veel, võeti kinni ja neis tunti ära ka meid külastanud tegelased. 

Mina arvasin, et röögatuse tekitas hiire nägemine (neid liikus seal päris palju), keegi arvas, et MINA olin peakassat kiusamas, mille peale ma küsisin, et millal ma olen kedagi kiusamas käinud, aga küllap mu välimus siis on selline, noh, omamoodi.