Kalevi memuaarid

Mingi eriti hajusate protsesside tulemusena otsustati mind saata Poola seminarile.  Siinkohal mõned täpsustused. Aasta oli 1989, Solidaarsus oli just valimised võitnud, NLiit püsis veel jalgadel, aga tagantjärele olid mõrad ilmselgelt nähtavad. Niisiis, Poola ja minu reisi etapid. 1. Mul puudus välispass ja väljasõiduviisa, seega suundusin ma Tallinnasse.Kus see asutus täpselt asus, ma ei mäleta enam, aga igatahes sain jutule ja kuna mul oli kiire, lubati kiirelt välispass teha. Olgu öeldud, et see tehti kahe päevaga ja see oli teenistuslik, mis oli siniste kaantega. 2. Valuuta. Poola zlotte sai veidi vahetada, aga kuna valutsi, ka sotsmaade oma, oli juba vähe, siis anti mulle mingi vautšer, mida oleks pidanud kuskil Poolas pangas valuutaks saama vahetada. Spoiler Alert: ei saanud. 3. Kuidas Poola saada? Esmalt sõitsin Moskvasse ja sealt läks Moskva-Varssavi rong. Ostsin pileti ja asusin rõõmsalt Varssavi poole teele. Südaööl jõudsime piirile ja siis selgus, et mul oli passist ming...

90-te lõpus töötasin ühes ehitusmaterjale müüvas firmas. Kontor asus kaarhalli spetsiaalselt selleks ehitatud teisel korrusel. Mis seal suvel toimus, võite ette kujutada, aga sellest ei tule hetkel jutt. Niipalju veel taustakse, et tollal ei lukustatud kontori uksi nagu tänapäeval, kus vaid kaardi või kiibi või koodiga ligi saab. Ei, uks oli lukust lahti ja igaüks võis sisse astuda. Lisaks pikk hämar koridor, akendeta kabinetid ja muu taoline.  Kuskil koridori keskel oli pisike kabinet, kus asus peakassa. Sinna toodi igal õhtul poodidest sularaha, see pandi šeifi ja viidi siis mingi aja tagant turvaliselt panka. Keegi tähelepanelik töötaja jagas sellist infot oma sõpradega, kellel tekkis idee see raha endale saada. Mõeldud-tehtud, ühel ilusal päeval sisenesid kaks meest kontorisse ja suundusid otsejoones peakassa kabineti, võtsid kotist kärbiku, suunasid selle peakassa-tüdrukule ja käskisid šeifi lahti teha. Aga tegu oli amatööridega, kes ei olnud teinud peakassa-tüdruku taustauuri...

Vana-aasta õhtul tahaks ikka perega koos olla. Eks siis marssisin minagi Tartu bussijaama, et Võrru suunduda ja uus aasta ema ja isa juures vastu võtta. Olgu öeldud, et tollal võis bussis püsti seista ja bussid võeti ikka maksimaalselt täis. Seega seisin ma bussijuhi kõrval ja vähemalt oli vaade hea, kuivõrd muidugi sellist vaadet nautida saab. Pool teed oli umbes läbitud, buss liikus täispurjedes Võru poole, kui äkki ilmus võsast bussi ette must küngas. Metssiga otsustas teed ületada, aga see polnud just ta elu parim otsus. Igatahes bussi ja sea teed ristusid, käis mingi mütakas ja bussijuht pidurdas ning jättis bussi seisma. Muidugi oli siga kadunud, isegi, kui ta paugu hetkel veel ellu jäi, siis ei usu, et see kaua kestis. Egas midagi, jätkasime teed ja buss tegi oma ainukese ametliku peatuse Kanepis. Päris palju rahvast lahkus bussist ja ma sain istuma. Olin just mõnusasti istmesse potsatanud, kui käis ilge pauk ja buss kukkus allapoole. See oli sea kättemaks: mingi voolik oli laht...