Küll siis Kalev jõuab koju
Minu kaheaastane "akadeemiline puhkus" (just nii oli selle nimetus Tartu Ülikoolis sellel perioodil) viis mind Kaug-Itta, esmalt neljaks kuuks Habarosvksi lähedale, sealt edasi Primorjesse, Pogranitšnõi lähedal olevasse elektrita punkrisse, kus veetsin reaalselt kokku umbes aasta. Kui mööda teed minna, siis kilomeetrite arv kodust selle moodustiseni oli julgelt viiekohaline number, või noh, võib-olla napilt alla selle. Igatahes veebruari viimasel päeval issanda aastal 1986 olin ma mäe otsas valves ja nägin lähenevat mootorratast, millest ma alla punkrisse ka teada andsin. Üllatuseks saabus keset valvet asendussõdur ja ütles, et ma pean alla minema. Ja selgus meeldiv tõsiasi: mulle on antud puhkust, 10 päeva kojusõiduks, 10 tagasi ja 10 kodus. Leedust pärit ohvitser võttis mind motika tahaistmele ja rändasin "suurele maale" ehk üksikusse jalaväebrigaadi, kust mulle anti puhkusepaberid ja saadeti teele. Rahaga oli tiba kitsas. Mingi imevalemiga õnnestus mul 30 rutsi ...