Kalevi memuaarid

1987. aasta maikuus sai läbi minu kuulsusetu kroonuskäik. Mingi hetk laaditi meid lennukile ja öeldi, et saame koju. Ainult et mingi omamoodi arusaam oli selle koju saatmisega, enamus selle suundusid kuhugi Euroopa-osasse, aga lennuk lendas Ašhabadi, vahepeatusega Novosibirskis. Alguses otsustasin ka Ašhabadi minna, aga Novosibirskis mõtlesin ümber ja väljusin lennujaamast. Igatahes, mälupildid on talletanud bussisõidu lennujaamast raudteejaama ja järgmine mälupilt on Novosibirski raudteejaamast. See, kuidas alles sõjaväkke võetud üles rivistati ja mina uljalt, furaška kuklas, neist mööda vuhisesin... oi neid kadedaid pilke. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, et suundusin puhvetisse. See oli suhteliselt niru, aga seal müüdi PIIMA. Ma polnud aasta otsa ühtegi tilka piima saanud, ainuke piimaoode oli tükike võid pühapäeviti. Ma arvan, et puhvetipidaja oli tiba hämmingus, kui ma selle pooleliitrise pudeli suule tõstsin ja ühe sõõmuga tühjaks tegin. See oli parim jook, ...

Igatahes teatati, et Põhja-Korea kaitseminister sõidab meie väeosast mööda, seega peame veidi korrastustöid tegema. Esimene ülesanne: katta tee ääres olev masuudine soo liivaga. Täitjateks oli terve väeosa, umbes 1000 sõdurit. Kõik see mees suundus soo juurde, labidad käed ja hakkasime siis sood liivaga katma. Peale tunniajast müttamist oli kaetud... eee... umbes 0 protsenti soo pinnast. Seepeale ajas mingi prappor kuskilt buldooseri välja ja järgmise tunni ajaga kattis selle soo liivaga. Teine ülesanne: keset sood teisel pool teed oli känd. Korralik selline. Meie üksusele anti käsk see välja kaevata. Peale paaritunnist müttamist ei õnnestus kännu alla auk saada, aga see oli ka kõik. Teine prappor tuli, kratsis kukalt, käis ära ja tõi kasti lõhkeainega. Pandi see siis paika, me läksime ohutusse kaugusesse ja põmaki. Läksime siis kaema, känd oli alles, auk oli lihtsalt suurem kännu all. Pandi siis teine laeng, põmm, ja kännust lahkus umbes kümme protsenti. Löödi käega ja känd kaeti värs...

Minu kaheaastane "akadeemiline puhkus" (just nii oli selle nimetus Tartu Ülikoolis sellel perioodil) viis mind Kaug-Itta, esmalt neljaks kuuks Habarosvksi lähedale, sealt edasi Primorjesse, Pogranitšnõi lähedal olevasse elektrita punkrisse, kus veetsin reaalselt kokku umbes aasta. Kui mööda teed minna, siis kilomeetrite arv kodust selle moodustiseni oli julgelt viiekohaline number, või noh, võib-olla napilt alla selle. Igatahes veebruari viimasel päeval issanda aastal 1986 olin ma mäe otsas valves ja nägin lähenevat mootorratast, millest ma alla punkrisse ka teada andsin. Üllatuseks saabus keset valvet asendussõdur ja ütles, et ma pean alla minema. Ja selgus meeldiv tõsiasi: mulle on antud puhkust, 10 päeva kojusõiduks, 10 tagasi ja 10 kodus. Leedust pärit ohvitser võttis mind motika tahaistmele ja rändasin "suurele maale" ehk üksikusse jalaväebrigaadi, kust mulle anti puhkusepaberid ja saadeti teele.  Rahaga oli tiba kitsas. Mingi imevalemiga õnnestus mul 30 rutsi ...

Mingi eriti hajusate protsesside tulemusena otsustati mind saata Poola seminarile.  Siinkohal mõned täpsustused. Aasta oli 1989, Solidaarsus oli just valimised võitnud, NLiit püsis veel jalgadel, aga tagantjärele olid mõrad ilmselgelt nähtavad. Niisiis, Poola ja minu reisi etapid. 1. Mul puudus välispass ja väljasõiduviisa, seega suundusin ma Tallinnasse.Kus see asutus täpselt asus, ma ei mäleta enam, aga igatahes sain jutule ja kuna mul oli kiire, lubati kiirelt välispass teha. Olgu öeldud, et see tehti kahe päevaga ja see oli teenistuslik, mis oli siniste kaantega. 2. Valuuta. Poola zlotte sai veidi vahetada, aga kuna valutsi, ka sotsmaade oma, oli juba vähe, siis anti mulle mingi vautšer, mida oleks pidanud kuskil Poolas pangas valuutaks saama vahetada. Spoiler Alert: ei saanud. 3. Kuidas Poola saada? Esmalt sõitsin Moskvasse ja sealt läks Moskva-Varssavi rong. Ostsin pileti ja asusin rõõmsalt Varssavi poole teele. Südaööl jõudsime piirile ja siis selgus, et mul oli passist ming...

90-te lõpus töötasin ühes ehitusmaterjale müüvas firmas. Kontor asus kaarhalli spetsiaalselt selleks ehitatud teisel korrusel. Mis seal suvel toimus, võite ette kujutada, aga sellest ei tule hetkel jutt. Niipalju veel taustakse, et tollal ei lukustatud kontori uksi nagu tänapäeval, kus vaid kaardi või kiibi või koodiga ligi saab. Ei, uks oli lukust lahti ja igaüks võis sisse astuda. Lisaks pikk hämar koridor, akendeta kabinetid ja muu taoline.  Kuskil koridori keskel oli pisike kabinet, kus asus peakassa. Sinna toodi igal õhtul poodidest sularaha, see pandi šeifi ja viidi siis mingi aja tagant turvaliselt panka. Keegi tähelepanelik töötaja jagas sellist infot oma sõpradega, kellel tekkis idee see raha endale saada. Mõeldud-tehtud, ühel ilusal päeval sisenesid kaks meest kontorisse ja suundusid otsejoones peakassa kabineti, võtsid kotist kärbiku, suunasid selle peakassa-tüdrukule ja käskisid šeifi lahti teha. Aga tegu oli amatööridega, kes ei olnud teinud peakassa-tüdruku taustauuri...

Vana-aasta õhtul tahaks ikka perega koos olla. Eks siis marssisin minagi Tartu bussijaama, et Võrru suunduda ja uus aasta ema ja isa juures vastu võtta. Olgu öeldud, et tollal võis bussis püsti seista ja bussid võeti ikka maksimaalselt täis. Seega seisin ma bussijuhi kõrval ja vähemalt oli vaade hea, kuivõrd muidugi sellist vaadet nautida saab. Pool teed oli umbes läbitud, buss liikus täispurjedes Võru poole, kui äkki ilmus võsast bussi ette must küngas. Metssiga otsustas teed ületada, aga see polnud just ta elu parim otsus. Igatahes bussi ja sea teed ristusid, käis mingi mütakas ja bussijuht pidurdas ning jättis bussi seisma. Muidugi oli siga kadunud, isegi, kui ta paugu hetkel veel ellu jäi, siis ei usu, et see kaua kestis. Egas midagi, jätkasime teed ja buss tegi oma ainukese ametliku peatuse Kanepis. Päris palju rahvast lahkus bussist ja ma sain istuma. Olin just mõnusasti istmesse potsatanud, kui käis ilge pauk ja buss kukkus allapoole. See oli sea kättemaks: mingi voolik oli laht...