Küll siis Kalev jõuab koju

Minu kaheaastane "akadeemiline puhkus" (just nii oli selle nimetus Tartu Ülikoolis sellel perioodil) viis mind Kaug-Itta, esmalt neljaks kuuks Habarosvksi lähedale, sealt edasi Primorjesse, Pogranitšnõi lähedal olevasse elektrita punkrisse, kus veetsin reaalselt kokku umbes aasta. Kui mööda teed minna, siis kilomeetrite arv kodust selle moodustiseni oli julgelt viiekohaline number, või noh, võib-olla napilt alla selle.

Igatahes veebruari viimasel päeval issanda aastal 1986 olin ma mäe otsas valves ja nägin lähenevat mootorratast, millest ma alla punkrisse ka teada andsin. Üllatuseks saabus keset valvet asendussõdur ja ütles, et ma pean alla minema. Ja selgus meeldiv tõsiasi: mulle on antud puhkust, 10 päeva kojusõiduks, 10 tagasi ja 10 kodus. Leedust pärit ohvitser võttis mind motika tahaistmele ja rändasin "suurele maale" ehk üksikusse jalaväebrigaadi, kust mulle anti puhkusepaberid ja saadeti teele. 

Rahaga oli tiba kitsas. Mingi imevalemiga õnnestus mul 30 rutsi kokku saada, aga ees ootas nädalane reis rongis ja see summa oli ikka suhtkoht kasin. Mingi bussi või rongiga jõudsin õhtul Ussuriiskisse, kus selgus, et umbes 2 tunni pärast läheb rong Moskvasse. Astusin uljalt kassasse ja... 32 rubla oli mulle pilet ehk siis kaks rohkem, kui mul taskus oli. Kassapidaja aga teadis, et kui minna raudteekomissariaati, siis võib odavamalt saada. Seal võeti mind jutule, ilma ühtegi küsimust esitamata pandi mingi tempel (kindlustutus vist eemaldati) ja kassas sain 16 rublaga pileti. Tuli ka rong, Vladivostok-Moskva, ja tee algas. 

Reis selle rongiga kestis 6 ööpäeva, pikimad peatused olid mingid 15 minutilised veduri vahetuseks, aga sisuliselt 6 päeva vagunist välja ei saanud. Raha ka polnud, sest ma ei teadnud, palju ma veel Moskvas pean maksma, et Eestisse saada. Aga kupees oli üks vanem proua, kes võttis mu oma tiiva alla ja päris nälga ma ei jäänud. Küll käratas mingile ohvitserile, et olgu lõuna olla ja kord näiteks sain lõunasöögi ühelt naftapuurijalt, sest õpetasin teda Rubiku kuubikut kokku panema. 

Olgu täpsustuseks öeldud, et puhkusel oli ka põhjus, nimelt olin ma kolm kuud varem isaks saanud ja see andis põhjuse abiellumiseks. Seega orgunniti mulle pulmad ja sinna ma suundusin.

Igatahes, Moskvas oli Tallinna rong ("Estonia") juba ees, aga... just sel päeval lõppes mingi kuradi parteikonngress ja delegaadid sõitsid koju ja sellesse rongi mingid tavasõdurit ei lubatud. Õnneks läks 2 tundi hiljem rong nimega "Tallinn", mille peale ma siis pileti sain, kolm rubla läks see maksma. Et raha oli vähe, saatsin koju telegrammi sõnumiga "TULEN" ja kobisin rongile. 

Rongis oli väga palav ja vagunis vaid kaks reisijat. Tamburis suitsu tehes selgus, et me mõlemad oleme eestlased ja vene keeles suhtlema ei pea. Kutsus mind ka restoranvagunisse, ma ütlesin, et ma paraku ei ole rahaliselt selleks võimeline, aga ta ütles, et pole probleemi, tema on. Seega suundusime sinna, sõime "surnud lindu", nagu tema ütles ehk kanapraadi ja päris lõbus oli.

Hommikul tulin Tapal maha ja mingi ja pärast tuli punane "kapsauss" ning suundusin Tartusse, kus ma kuskil keskpäeval kohal olin. Mõtlesin, et kuidas koju saada, Võrumaale Väimelasse, ning helistasin koju. Isa võttis toru ja ma esitasin lollakama küsimuse eales: kuidas teil läheb kah? Isa küsis, et kus ma olen ja kui kuulis, et Tartus, käskis takso võtta. Nii ma siis varsti kimasin taksoga Võrumaa poole. Oli 7. märts, teed olid nagu olid. Volga kimas täiega, kord üks, kord teine külg ees, igatahes jõudsin tunniga koju. Kursaõed olid ukse kohale suure sildi joonistanud, kus peal takso ja tekst "Küll siis Kalev jõuab koju".

Edasi läks juba kiirelt: vanniskäik, eine, sõrmuste ostmine linnas ning pool 5 oli juba tseremoonia. 

Selle eepilise teekonna võib kokku võtta sõnadega: napilt, aga kindlalt.