Kuidas ma Poolas seminaril käisin

Mingi eriti hajusate protsesside tulemusena otsustati mind saata Poola seminarile. 

Siinkohal mõned täpsustused. Aasta oli 1989, Solidaarsus oli just valimised võitnud, NLiit püsis veel jalgadel, aga tagantjärele olid mõrad ilmselgelt nähtavad. Niisiis, Poola ja minu reisi etapid.

1. Mul puudus välispass ja väljasõiduviisa, seega suundusin ma Tallinnasse.Kus see asutus täpselt asus, ma ei mäleta enam, aga igatahes sain jutule ja kuna mul oli kiire, lubati kiirelt välispass teha. Olgu öeldud, et see tehti kahe päevaga ja see oli teenistuslik, mis oli siniste kaantega.

2. Valuuta. Poola zlotte sai veidi vahetada, aga kuna valutsi, ka sotsmaade oma, oli juba vähe, siis anti mulle mingi vautšer, mida oleks pidanud kuskil Poolas pangas valuutaks saama vahetada. Spoiler Alert: ei saanud.

3. Kuidas Poola saada? Esmalt sõitsin Moskvasse ja sealt läks Moskva-Varssavi rong. Ostsin pileti ja asusin rõõmsalt Varssavi poole teele. Südaööl jõudsime piirile ja siis selgus, et mul oli passist mingi temple puudu (arvatavasti väljasõiduviisaga seotud) ja mind kupatati rongist välja. Südaööl. Valgevene-Poola piiril. Nii nummi.

4. Hommiku saabudes suutsin leida üles mingi asutuse, kust ma selle puuduoleva templi sain. Mingi kell tuli kohalik rong ja sellega pidin siis Varssavisse saama. Piiriületusel vaadati mind nagu tulnukat, sest ülejäänud selle rongi rahvas oli mingi kaubavahetusega tegelev kirju mass ja mina oma pisikese spordikotiga eristusin neist nagu valge vares.

5. Loomulikult polnud mul õrna aimugi vaguniklassidest ja seega sattusin esimesse klassi, kust piletimüüja mu niigi vähesest valuutakogusest päris tummise osa kooris.

6. Varssavis sain teada, et kiir-rongi ja tavalise rongi erinevus on selles. et esimene hilineb kaks, teine neli tundi,

7. Asusin Rsezowi poole teele. Keegi ei saanud aru, kuhu ma lähen, kui näitasin, kuhu, noogutati pead ja öeldi "žežuff". Okei siis.

8. Mul polnud õrna aimugi, kus see kuradi linn asub, seega umbes 5 tunni pärast, kuskil kell 2 öösel, jõudsin jaama, mis väideti olevat see kena linnake. Hüppasin maha.

9. Mul polnud õrna aimu ka, kuhu poole minna, seega panin kuhugipoole uhama. Ja öeldakse, et jumal hoiab lolle ja joodikuid, nii sain umbes 40 minuti kõnniga sinna, kuhu vaja. 

10. Ööbimine toimus ülikooli ühiselamus ja miski kell 4 sain peale sekeldusi lõpuks pea padjale. Aga hommikul hakkas kohe seminar ja see oli lõpuks üks lõputult pikk päev.

11. Semina ise oli tore. poolakad olid väga külalislahked ja süüa anti ohtralt. Raha mul suurt polnud, seega kuskil käia ei saanud. Linna peal jalutamas ikka käisin.

12. Ja oligi aeg tagasi sõita. Otsustasin, et Moskva kaudu ei lähe, "istusin" Valgevenesse Grodnosse minevale rongile. Jutumärgid tulevad sellest, et istekohti polnud ja põrandal istuda ei tohtinud, seega seisin terve öö püsti.

13. Grodnos oli suur päev, kui kohale jõudsime. Sealt sain "kapsaussi" peale, mis suundus Vilniusesse. Puuistmed, aga vähemalt istmed. Kuigi uni oli nii suur, et kaks korda oskasin sellelt istmelt maha kukkuda.

14. Õhtul jõudsin Vilniusesse. Riia rong pidi kohe-kohe minema, ainult et... piletikassa ees oli selline hunnik rahvast, et mul kadus igasugune lootus selle rongi peale saada. Marssisin värsket õhku hingama ja mis ma näen, kohe teisel teel on linnadevaheliste busside jaam. Tegin veel ühe marsi bussijaama piletikassasse ja küsisin, kas Riiga ka buss läheb. "Jah, 5 minuti pärast". "Vabu kohti on?" "Üks tõesti tagapingil on".

15. Trampisin siis bussi ja buss praktiliselt kohe startis. Väsimus oli nii suur, et kui buss startis, siis vajus silm kinni ja ärgates paistsid aknast Riia keskturu angaarid ehk olin kohale jõudnud. 

16. Edasi pisike rongisõit Valka, sealt bussiga Tartusse ja nii mu esimene väljamaalkäik kuulsusrikkalt lõpule jõudis.