Nälg

Kas te olete tundnud nälga? Tõelist, pidevat, piinavat. Mitte seda "oi ma pole hommikust saati söönud", ei, ikka tõelist, kus sa päevaded kaupa ei saa normaalselt süüa. Kus ainus mõte on söök, kus unenägudes on sul süüa nii palju kui tahad? 

Mina olen. Kaks korda.

Esimest korda oli vene kroonus. Sattusin haiglasse ja olin seal mingi aeg. Ja seal olid tõeslised vene kombed: tugevam võtab kõik ja positsioon on ainus, mis loeb. Rohkemteeninud lihtsalt võtsid su söögi, tükk leiba ja lõunane supivedelik oli kogu ratsioon. 

Teist korda tuli veidi hiljem. Oli murdeline aeg, nõukariik oli suremas, Eesti riiki veel polnud. Inflatsioon oli kohutav, kohati sada protsenti kuus. Aga riigil raha ei olnud, palka maksti välja neli kuud hiljem. Palka tõsteti, aga selleks ajaks, kui see sinuni jõudis, oli inflatsioon selle söönud murdosaks. Ja mul polnud enam süüa, sest raha polnud. Õnneks sain kodust kartulit, seega sai kord päevas veidi praekartulit süüa. Selle rahapisku eest ostsin mune ja õli ja tegin pühapäeval pannakaid, ka moosi sai kodust koogi peale. 

See mind elus hoidis. Kehakaal oli väga "tervislik", halvimatel päevadel kaalusin alla 60 kilo.